Eriplaneeringud

Vastused rahvaalgatuses „Tuulikutevaba Tõrva Vald!“ tõstatatud küsimustele

Tuuleparkide rajamine eeldab hoolikat planeerimist, kus kaalutakse erinevaid huvisid, vajadusi ja võimalikke mõjusid. 

Tuuleparkide planeerimisel määratakse esmalt laiem uuringuala, kus võiks olla võimalik tuulikuid rajada. See ala on tavaliselt märkimisväärselt suurem kui lõplik tuulepargi ala. Tõrva vallas on uuringualad suhteliselt täpselt määratletud tuginedes tänaseks läbi viidud olemasoleva andmestiku analüüsidele. Need alad, kuhu on teadaolvate piirangute (sh. kaugus elamutest vähemalt 1 km) järgselt võimalik kokku umbes 20 tuulikut rajada moodustavad umbes 2,9% valla territooriumist. 

Planeerimise oluliseks osaks on keskkonnamõju strateegiline hindamine (KSH). Seaduse kohaselt hõlmab keskkonnamõju nii vahetut kui kaudset mõju keskkonnale, inimese tervisele ja heaolule, kultuuripärandile ning varale. See tähendab, et lisaks looduskeskkonna analüüsile hinnatakse põhjalikult ka planeeringu sotsiaal-majanduslikke ja kultuurilisi mõjusid, sealhulgas võimalikke mõjusid inimeste elukvaliteedile ja tervisele. Samuti hinnatakse kumulatiivseid mõjusid. KSH käigus koostatakse eksperthinnangud, teostatakse uuringuid ning vajadusel töötakse välja leevendusmeetmed ebasoodsate mõjude minimeerimiseks.  

Planeerimisprotsessis on oluline roll avalikul osalusel – kohalikel elanikel ja kõigil teistel huvitatud osapooltel on õigus ja võimalus avaldada oma arvamust. Avalikud arutelud, ettepanekute esitamise võimalus ja läbipaistev otsustusprotsess tagavad, et kõigi huve kaalutakse.  

Planeerimisprotsessi kaudu püütakse jõuda lahenduseni, mis parimal võimalikul viisil tasakaalustab riiklikke taastuvenergiaeesmärke, kohaliku kogukonna ja maaomanike vajadusi ja huve ning keskkonnahoiu põhimõtteid. Lõpptulemuse eesmärk on tagada kvaliteetne elukeskkond, mis arvestab nii praeguste kui tulevaste põlvkondade vajadustega.  

Käesolev vastuskiri selgitab põhjalikumalt, kuidas neid eesmärke Tõrva valla tuuleparkide puhul saavutada püütakse ning vastab rahvaalgatuses tõstatatud küsimustele. 

1. Mõju inimesele

Tuulikute tekitatav heli ja rakendatavad meetmed 

Oluline on mõista, et Sotsiaalministeeriumi 10.03.2025 infokirjas kohalikele omavalitsustele on selgitatud, et praeguseks läbi viidud teadusuuringud ei kinnita petitsioonis toodud väiteid infraheli kahjulike tervisemõjude kohta. Sellele tuginedes soovime jagada täiendavat informatsiooni, mis võiks aidata petitsioonis esitatud muresid tuulikute helide teemal lahti seletada: 

• Kaugus elamutest: Ühtegi tuulikut ei tohi rajada elamutele lähemale, kui seda lubavad müra osas kehtestatud tervisekaitsenõuded. Tuulikuid paigutades arvestatakse üldreeglina, et need jääks elamutest vähemalt ühe kilomeetri kaugusele, mis tagab, et müra normi (öine sihtväärtus 40 dB) kindlasti ei ületata. Erandid tuulikute lähemale kavandamiseks on võimalikud vaid elaniku enda nõusolekul ja ka siis peavad müranormid modelleerimise tulemusel ning ka tuulepargi töötamisel kindlasti täidetud olema.  
• Infraheli: See on väga madala sagedusega heli, mida inimkõrv  ei kuule (link, artikkel Postimehes). Tuulikute vahetus läheduses on infraheli tase  vahemikus 60-70 detsibelli (dB), mis on madalam kui paljud igapäevased allikad – näiteks merelained rannas tekitavad umbes 75 dB ja 100 km/h sõitev auto umbes 100 dB infraheli. Eluruumides on lubatud infraheli normtase 85 dB. Uuemad ja modernsemad tuulikud on veelgi vaiksemad, nende infraheli tase võib jääda alla 50 dB. Näiteks Saarde tuulepargi juures tehtud mõõtmised näitasid, et lähedalasuvate elamute siseruumides jäi infraheli tase oluliselt alla lubatud normi (link, Terviseameti pressiteade).  Kindlasti vähem kui kilomeetri kaugusel sulandub tuulikute tekitatud nii kuuldav kui infraheli ümbritseva keskkonna tavapärase taustamüraga. Sotsiaalministeeriumi seisukoht väljendatuna 10.03.2025 infokirjas kohalikele omavalitsustele on, et praeguste teaduslike teadmiste juures ei ole tõendatud, et tuulikute tekitatud heli normidele vastavatel tasemetel võiks tervisele kahjulik olla. 
• Kuuldav heli: Tuulikute tekitatav heli peab vastama rangetele riiklikele normidele, mis on seatud inimeste tervise kaitseks. Müra modelleerimisel arvestatakse kõiki olulisi müraallikaid: nii aerodünaamilist müra, mis tekib tuuliku labade liikumisel läbi õhu, kui ka mehaanilist müra, mis pärineb tuuliku sisemistest komponentidest, näiteks generaatorist. 

Uuringud ja jätkuv areng

Et tagada veelgi põhjalikum ülevaade tuuleparkide võimalikust mõjust, tehakse pidevalt täiendavaid uuringuid ja arendatakse mõõtmisvõimekust. 

• Mõõtmistulemused: Terviseameti füüsikalabori töötajad viisid 25.-27.11.2024 Pärnumaal läbi Saarde tuulepargi müra mõõdistused. Selgus, et kõik tuulepargist tingitud müra mõõtmistulemused jäid oluliselt alla normtaseme, nii kuuldava kui ka kuuldamatu müra puhul, nii siseruumides kui ka välisõhus. Uuringuga saab tutvuda siin: Saarde tuulepargi mürauuring - Utilitas.
• Edasised tegevused teadmiste täiendamiseks: Sotsiaalministeerium, Kliimaministeerium ja Terviseamet hangivad Eesti teadlastelt täiendava teaduskirjandusel põhineva ülevaate tuuleparkide võimalike tervisemõjude kohta, millega saab täiendavalt arvestada algatatud planeeringu keskkonnamõjude strateegilisel hindamisel. Samuti viiakse läbi tuulikute läheduses elavate inimeste terviseandmete analüüs ning infraheli modelleerimised ja võrdlusmõõtmised. 
• Terviseameti võimekuse tõstmine: Terviseamet on suure avaliku huvi tõttu loomas infraheli mõõtmise lisavõimekust ning otsimas akrediteeritud infraheli laborit, kellega teha akrediteeringu omandamiseks vajalikud võrdluskatsed. Samas oluline on märkida, et Terviseametil on olemas vajalikud seadmed ja oskused, et mõõta madalsageduslikku mõju sagedusvahemikus 1–20 Hz. Kuigi mõned mõõtmise aspektid ei ole akrediteeritud, ei tähenda see, et need oleksid ebausaldusväärsed. Terviseamet kasutab kõiki vajalikke meetodeid ja vahendeid, et tagada täpsed ja usaldusväärsed tulemused. Müra mõõtmisel jälgib Terviseamet määrustes nõutud mõõtmisstandardeid. 

Teadusuuringud ja täiendav info  

Tervisameti kodulehel https://www.terviseamet.ee/tuulepargid on viiteid mitmetele olulistele teadusuuringutele, siinkohal on ära toodud mõned näited: 

• Soome valitsuse tellitud 2020. aasta uuring kohalike elanike tuulepargi infraheli mõjude kohta jõudis järeldusele, et tuulikute lähedal mõõdetav infraheli ei ole inimeste peavalu ja unetuse kaebuste põhjuseks (link). 
• 2018. aastal avaldatud uuring Environmental Research Letters ajakirjas leidis, et tuuleturbiinide müra pikaajaline mõju tervisele – sealhulgas südameinfarkti ja insuldi risk – on vähetõenäoline (link).
• Hollandi Tervise ja Keskkonna Instituudi 2020. aasta uuring näitas, et kuigi tuuleparkide müra võib põhjustada ärritust, ei ole tõendeid, et see kahjustaks tervist (link). 
• Kanada Terviseameti 2014. aasta uuring leidis, et kuigi mõned inimesed kogevad unehäireid, ei ole nende esinemissagedus seotud tuuleturbiinide müraga (link). 
• 2019. aasta uuring, mis analüüsis Taanis 20 aasta andmeid ei leidnud tõendeid, et tuuleturbiinide müra pikaajaline kokkupuude suurendaks insuldiriski (link). 

Kokkuvõttes viitavad uuringud sellele, et kuigi tuuleparkide läheduses elavad inimesed võivad kogeda ärritust ja stressi, puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid seost tuuleparkide pikaajalise kokkupuute ja tervisemõjude vahel. 

Kõik otsused tuuleparkide arendamisel tehakse tuginedes tõenduspõhistele andmetele ning järgides kehtivaid regulatsioone ja normatiive, mis on seatud inimeste tervise kaitseks. 

Lisateabe saamiseks soovitame tutvuda ka Keskkonnaportaali taastuvenergia infoga: 

• https://keskkonnaportaal.ee/et/teemad/taastuvenergia/taastuvenergia-kkk

Lisaks vastab riigiinfo telefon 1247 ööpäevaringselt eesti, vene ja inglise keeles küsimustele tuuleenergia kohta. Küsimusi saab esitada kõigil sellega seotud teemadel: tuulikute omadustest, nende ehitamisest ja tööpõhimõtetest, tuuleenergia majanduslikust kasust elanikele ja omavalitsusele, riigi eesmärkidest jms.

2. Kahju elukeskkonnale

Elukeskkonna ja maastiku säilitamine

Tuuleparkide rajamine muudab paratamatult väljakujunenud maastikupilti, mistõttu on Tõrva valla elukeskkonna väärtuste säilitamine planeerimisprotsessi üheks keskseks küsimuseks. Siinkohal selgitame, kuidas hinnatakse tuuleparkide visuaalset mõju maastikule, milliseid leevendusmeetmeid on võimalik rakendada vaadete säilitamiseks ning mil määral ja kuidas mõjutab tuuleparkide rajamine kinnisvara väärtust ja kohalikke metsamaastikke.  

• Visuaalne mõju: Mõistame soovi säilitada Tõrva valla looduslik ilme ja rahulik elukeskkond. Tuuleparkide planeerimisel pööratakse tähelepanu piirkonna turismipotentsiaalile ja traditsioonilise maastiku väärtusele. Tuulikud on suured rajatised ja nende ilmumine maastikku võib muuta harjumuspärast vaatepilti. Planeeritavate tuulikute masti kõrgus on eeldatavalt 160-190 meetrit ning kõrgus koos labadega võib ulatuda kõige rohkem 285 meetrini. Planeerimisprotsessi raames on kavas olulisematest avalikult vaadeldavatest punktidest (nt keskväljak, Helme lossivaremed, külakeskused) aga ka kohalike turismi ettevõtete (nt kodumajutuse pakkujad) juurest koostada fotomontaaže, et saada konkreetne ettekujutus sellest kas ning kuidas tuulikud paistma jäävad. Kõige lähemal tuulepargile, kus see on asjakohane ja mõju päriselt peaks avalduma, saab kaaluda ka haljastuse rajamist vaadeldavuse vähendamiseks.  
• Varjutus: Tuulikulabade pöörlemine võib olude kokkulangemisel, nagu päikesepaistelise ilmaga ja talvisel perioodil, kui päikese teekond on horisondi suhtes madalal, tekitada lühikesel perioodil liikuvat varju. Tuulepargi asendiskeem koostatakse selliselt, et varjutuse mõju oleks välistatud või võimalikult väike. Varjutuse mõju hinnatakse ja vajadusel tuuakse välja vajalikud leevendusmeetmed, siinjuures lähtutakse Kliimaministeeriumi poolt pakutud soovituslikest normidest ja teiste Euroopa riikide praktikast, kus varjutus ei tohi ilmneda aastas kokku rohkem kui 8 tunnil (päevas 30 minutil). 
• Mets ja taristu: Kasvav mets ei sega tuulikute efektiivset töötamist. Metsa raadamine on vajalik üksnes tuuliku mastide vahetus läheduses tõsteplatside rajamisel (1-2 ha/tuulik). Tuuleparkide rajamisel kasutatakse maksimaalselt ära juba olemasolevat teedevõrku, mis samuti hoiab metsaraie minimaalsena. Samuti loob tuulepargi arendamiseks vajalike teede tugevdamine ja korrastamine  kasu kohalikule kogukonnale. Kuna Tõrva vallas ei plaanita tuulikuid rajada soisele pinnasele, on ka ehitusmaterjali vajadus oluliselt väiksem. Seega ei kulu tuulepargi rajamisel ülearu palju kruusa ja killustikku, mille varud piirkonnas on piiratud. Tuuleparkide rajamine Eestis mitmekesistab kinnistute omanike tulubaasi, mis võimaldab metsi tuulepargi alal edaspidi majandada püsimetsadena. Metsade raadamise võimalikku mõju hinnatakse ka rohevõrgustiku toimivust analüüsides. 

Planeerimisprotsessis analüüsitakse visuaalset mõju maastikule ning otsitakse lahendusi, mis säilitaksid piirkonna traditsioonilise ilme võimalikult puutumatuna. Selleks luuakse enam külastatavatest kohtadest 3D visualiseeringud, et avalikkus saaks selge ettekujutuse kavandatavast lahendusest. Vajadusel nähakse planeeringus ette  leevendavate meetmete rakendamine, nagu haljastuse istutamine häirivates vaatekohtades, et parandada vaateid ja säilitada piirkonna esteetiline väärtus.  

Mõju ökosüsteemidele ja elustikule (sh linnustik ja nahkhiired) 

• Linnud ja loomad: Elustiku kaitseks on juba tellitud ning läbi viimisel põhjalikud keskkonnauuringud. Ornitoloogid jälgivad lindude, sealhulgas näiteks I kategooria kaitsealuste väike-konnakotkaste tegevust pesitsusajal, aga ka erinevatel aegadel kevadest sügiseni, mil linnud taas rändele asuvad. Nahkhiirte liigiline koosseis, arvukus ja olulised elupaigad kaardistatakse samuti. Kui uuringud näitavad ohtu kaitsealustele liikidele, rakendatakse sõltuvalt liigist kas muudatusi tuulikute paigutuses või muid leevendusmeetmeid. Üks uuenduslik lahendus on tehisintellektil põhinevad kaamerasüsteemid, mis suudavad tuvastada kaitsealuse linnu lähenemise ja vajadusel tuuliku või isegi terve pargi töö automaatselt peatada. Näiteks Leedus on sellised süsteemid juba töös ja on ennast  lindude kaitsel hästi õigustanud. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et tuulepargid töötavad enim just sügisest kevadeni, mil paljud linnuliigid ja nahkhiired on talvituvad hoopis mujal või on oluliselt vähem aktiivsed. 
• Ulukid ja jahiturism: Tõrva valla jaoks on oluline majandusharu ka jahiturism, mis tugineb piirkonna rikkalikule ulukifaunale. Senised uuringud ja kogemused mujalt näitavad, et kuigi ulukid (näiteks põdrad, metssead, hundid, kitsed) võivad ehitusperioodil ja vahetult pärast seda uutest rajatistest eemale hoida, harjuvad nad enamasti muutunud keskkonnaga ning naasevad aja jooksul tuuleparkide lähedusse. Planeeringu mõjude hindamisel käsitletakse olulise teemana ka rohevõrgustiku toimimist, mis just ulukite rändekoridoride eesmärgil on olulise tähtsusega ja seeläbi saab hinnangu ka võimalikust mõjust jahindusele.  

Mikrokliima ja põllumajandus 

Teie mure tuulikute mõju kohta kohalikule mikrokliimale on mõistetav. Teadusuuringute põhjal hetkel ei ole tõenduspõhist teavet, mis ütleks, et mikrokliima oluliselt muutub.  

Põllumajandusloomade osas läbi viidud üksikud uuringud näitavad, et üksnes tuuliku vahetus läheduses (50 m) viibimine võib põhjustada loomadele stressi, mis võib mõjutada nende kasvu ja põllumajandustoodangu kvaliteeti.  

Tuulikulabade materjalid ja erosioon

Teie tõstatatud küsimus tuulikulabade erosioonist ja võimalikust keskkonnareostusest on oluline, kuid väide, et tuuleturbiinide labadest eraldub igal aastal kuni 62 kg mikroosakesi, mis sisaldavad toksilisi aineid nagu PFAS ja BPA, on eksitav ning ei tugine teaduslikult tõestatud faktidele. Kuigi tuuleturbiinide labade valmistamiseks kasutatakse teatud polümeere ja komposiitmaterjale, mis võivad sisaldada väikses koguses PFAS ja BPA, on nende heide keskkonda väga väike ning oluliselt madalam kui petitsioonis on väidetud. Vastavalt Taanis 2024. aastal tehtud uuringule on mikroplasti teke aastas ühe tuulikulaba kohta suurusjärgus 8-50 g (link, www.mdpi.com). Kaasaegsete tuuleturbiinide tootmisel ja käitamisel rakendatakse rangeid keskkonnakaitse meetmeid, mis aitavad vältida ja minimeerida saasteainete levikut keskkonda. Lisaks puuduvad teaduslikud tõendid väitele, et need mikroosakesed levivad laialdaselt ja kahjustavad oluliselt inimeste ja loomade tervist. Tuuleparkide käitajatelt nõutakse regulaarset seire läbiviimist ja vajadusel labade hooldust või väljavahetamist, et tagada nende ohutu toimimine ja minimeerida võimalikku keskkonnamõju.  

Jäätmekäitlus ja tuulikute elutsükkel

Teie tõstatatud küsimus tuulikute utiliseerimise kohta on oluline. Tuulikute projekteeritud eluiga on umbes 20 kuni 30 aastat. Tuulikute eluea lõppedes on võimalik samadesse asukohtadesse püstitada uued tuulikud (kasutades tihti samu maste, mille eluiga on pikem) või tuulepark likvideerida ning anda alale mõni muu sobiv funktsioon (nt metsamaana kasutamine). 

Amortiseerunud ja kasutuseta tuulikute demonteerimine on tuulepargi omaniku kohustus. See kohustus sätestatakse nii Tõrva vallavalitsuse väljastatud hoonestusloas kui ka maaomanikega sõlmitud hoonestusõiguslepingutes. 

On tõsi, et turbiinilabade ringlussevõtt on keeruline, sest labades on kasutatud komposiitmaterjale, mida on raske üksteisest eraldada, kuid sellele vaatamata on suurem osa tuulikust siiski taaskasutatav. Umbes 85–90% demonteeritud tuulikust läheb taaskasutusse.

Keskkonnaagentuur tegi 18.09.2023 põhjaliku ülevaate teaduskirjanduse põhjal, millised võimalused on elektrituulikute eluea ammendumisel jäätmetega tegelemiseks.  
Siin on viide:  Mis saab päikesepaneelidest ja tuulikutest tulevikus, kui need on jäätmeteks muutunud? | Keskkonnaagentuur

Labade taaskasutamiseks on mitmeid võimalusi, näiteks labade tükeldamine, kuumuse abil töötlemine, kemikaalide, soojuse ja rõhu kasutamine ning mehaaniline ümbertöötlemine. Tehnoloogiad selles valdkonnas arenevad pidevalt, et muuta tuulikute elutsükkel üha keskkonnasõbralikumaks.

Tuulikud on projekteeritud kestma kuni 30 aastat, misjärel läheb 85-90% tuuliku materjalidest (peamiselt torn, masinaruum ja elektrisüsteemid) taaskasutusse. 

3. Majanduslik kahju

Soovime selgitada mõningaid aspekte seoses tuuleenergia majandusliku mõjuga ja energeetikaga.

Tuulikute kasutegur ja tehnoloogia areng

Tuulikute kasutegur sõltub asukohast, masti kõrgusest ning kasutatavast tehnoloogiast. Madalamatel kõrgustel jääb kasutegur sisemaal tulenevalt metsa jm maastikuobjektide takistusest tõepoolest madalamaks kui rannikualadel või merel. Kõrgemat masti kasutades (150 m ja kõrgem) on maastiku nn "pinnakareduse" mõju väiksem ning moodsa tuuliku kasutegur jääb ka sisemaal 35-40% juurde. Tehnoloogia on pidevalt arenemas ning uuemad tuulikud suudavad toota rohkem energiat üha madalamatel tuulekiirustel.  

Tuuleenergia osana taastuvenergia portfellist

Tuuleenergia on osa meie riigi taastuvenergia portfellist, mis koos teiste energiaallikatega (päikeseenergia, biomass jt) aitab tagada energiajulgeolekut ja vähendada sõltuvust fossiilkütustest. Mida rohkem elektrit toodetakse taastuvenergiast, seda vähem peame kasutama gaasi ja põlevkivi. Oluline on märkida, et tuule- ja päikeseparkide toodanguprofiilid on aastaaegade lõikes erinevad - kui päikesepaneelide põhitoodang tuleb perioodil kevad–sügis, siis elektrituulikutel peamiselt perioodil sügis–kevad, mil vajame soodsamat elektrit kõige rohkem. Seetõttu saavad need energiatootmise tehnoloogiad teineteist täiendada, pakkudes stabiilsemat ja järjepidevamat energiatootmist kogu aasta vältel. 

Tuuleenergia stabiilsus ja salvestustehnoloogia

Kuigi tuuleenergia sõltub tuule tugevusest, ei tähenda see, et see oleks ebapraktiline või liiga ebastabiilne. Tänapäevased lahendused aitavad selle probleemi lahendada mitmel moel:

• energiasalvestite rajamine; 
• energiavõrkude ühendamine; 
• üleliigse tuuleenergia kasutamine vesiniku- või biogaasi tootmiseks, mida saab hiljem kasutada energia tootmiseks tuulevaiksetel perioodidel; 
• tarbimise juhtimine. 

Salvestustehnoloogia areng on täna kiire ja muutub järjest odavamaks, mis võimaldab tõhusamat energia salvestamist ja kasutamist. Näiteks on Eestis rajatud mitmeid salvestuslahendusi, sealhulgas Auvere jaama juures valminud salvesti, mille võimsus on 26,5 megavatti ja mahutavus 53,1 megavatt-tundi. Selle salvesti mahutavus on võrreldav ligikaudu 5300 keskmise kodu päevase elektritarbimisega (arvestades, et keskmine Eesti kodu tarbib umbes 10 kWh päevas).  

Elektri hinna kujunemine ja taastuvenergia mõju

Elektri hinna kujunemine on keeruline protsess, mida mõjutavad mitmed tegurid:

• Taastuvenergia taristu rajamine nõuab esialgu investeeringuid kuid nende käitamine on väga odav kuna tehnoloogia on kütusevaba. Seetõttu pakuvad taastuvenergiajaamad turule juba täna kõige odavamat elektrit.  
• Taastuvenergia suurem osakaal energiapaketis, kombineeritud energiasalvestuse ning riikide vaheliste elektriühendustega aitab pikemas perspektiivis vähendada sõltuvust fossiilkütuste hinnavolatiilsusest ning vähendada elektri hinda. Näiteks 2025.a veebruaris oli tuult vähe ja selle tõttu tuli rohkem elektrit toota kallimatest allikatest, nagu gaas ja põlevkivi. Arvestada tuleb, et tuul ei puhu ka kogu riigis ühtlaselt, seetõttu on oluline tuuleparke hajutada. Tuuleenergia tootmise kasv viib pikaajaliselt meie elektrihinna alla. 

Eesti kuulub Euroopa elektriturgu, kus energia liigub sinna, kus on nõudlus. Börsihind kujuneb pakkumise ja nõudluse tasakaalu alusel. Viimaste aastate kõrged elektrihinnad on olnud tingitud eelkõige geopoliitilistest teguritest ja energiakriisist, mitte taastuvenergia arendamisest. Vastupidi, taastuvenergia suurem osakaal aitab vähendada sõltuvust imporditud energiast ja suurendada energiajulgeolekut.

Kinnisvara väärtus ja tuuleparkide mõju

Üks sagedane küsimus puudutab tuuleparkide mõju lähedalasuvate kodude väärtusele. Kuigi Eestis ei ole sel teemal veel laiaulatuslikke teaduslikke uuringuid tehtud, on Eesti kinnisvara hindajad teemat analüüsinud ja üldiselt leidnud, et tuulepargid kodude turuväärtust negatiivselt ei mõjuta. Keskkonnaportaalis avaldatud artikkel annab hea ülevaate hiljutistest uuringutest (link). Paldiski näitel on kinnisvara väärtus hoopis kasvanud kuna tuulepargi rajamine toob kaasa majanduse elavnemise ja töökohtade kasvu. Kindlasti avaldab positiivset mõju ka tuulepargi u. 30 aastase eluea jooksul eluruumi omanikule makstav tuulikutasu.  

Töökohtade loomine ja kohalik majandus

Tuuleparkide rajamine ja hilisem hooldus võib luua teatud määral töökohti. Lisaks võib tuuleparkide infrastruktuur, nagu otseliinid, pakkuda kohalikele ettevõtetele odavamat elektrit ilma võrgutasuta, mis omakorda võib soodustada kohaliku ettevõtluse kasvu (sh töökohtade kasvu) ja konkurentsivõimet. Tänaseks on juba sõlmitud leping, mille kohaselt rajatakse arendajate kulul otseliiniga elektriühendused nii Helme kui ka Linna tööstusaladeni. Need võimaldavad varustada tööstusettevõtteid ja teisi suurtarbijaid elektrienergiaga soodsatel tingimustel ning ilma võrgutasudeta. Sel viisil on võimalik piirkonda meelitada uusi ettevõtteid ja riiklikke investeeringutoetusi. 

Kasvuhoonegaaside vähendamine ja keskkonnamõju

Tuuleenergia kasutuselevõtt on oluline samm meie riigi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisel, kuna tuulikute elutsüklist suurema osa moodustab kasvuhoonegaaside heitevaba periood. Tuulikute CO² emissioon on seotud nende valmistamise, transpordi, ehitamise, hoolduse ja hiljem ka demonteerimisega, kuid tuuleenergia süsiniku jalajälg on siiski väga väike võrreldes fossiilkütustega (nt põlevkivi otsepõletamisega). Metsades tehtavate raiete osa tuulepargi rajamiseks püütakse planeerimisel kindlasti minimeerida. Ühe elektrituuliku vundamendi ja teenindava platsi suurim ehitusalune pind on kuni 0,9 ha  ning ajutine montaažiplats täiendavalt kuni 0,4 ha , sellele lisandub taristu, kuid ka selles osas on eeldatavalt võimalik kasutada olemasolevaid teid. 

Tuulikuparkide energia tasuvusaeg (aeg, mille jooksul tuulik toodab sama palju energiat kui kulus selle valmistamiseks, paigaldamiseks ja hoooldamiseks) on kõigest 5-8 kuud. Energiatoodangu suhe oma eluajal on seega keskeltläbi 50-kordne.  

Energiamajanduse arengukava ja tuleviku eesmärgid

Energiamajanduse Arengukava (ENMAK) aastani 2035 uuendatakse ja viiakse vastavusse energiamajanduse korralduse seadusega, mille kohaselt peab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustama taastuvenergia vähemalt 100%. Energiamajanduse arengukava (ENMAK) | Kliimaministeerium  

Taastuvenergia, sealhulgas tuuleenergia arendamine on osa laiemast strateegiast, mis aitab tagada Eesti energiajulgeolekut ja vähendada keskkonnamõju. Samas on oluline leida tasakaal keskkonnaeesmärkide ja majanduslike huvide vahel, et tagada Eesti ettevõtete konkurentsivõime ning ühiskonna pikaajaline heaolu. 

Planeerimisprotsessi kaasatakse kohalikud elanikud ja arvestatakse kohalike kogukondade huvidega ning püütakse leida tasakaal erinevate huvide vahel.  

Kohaliku kasu suurendamine

Arendajad ja vallavalitsus peavad läbirääkimisi eesmärgiga suurendada kohalikku kasu. Tänaseks on juba sõlmitud leping, mille kohaselt rajatakse arendajate kulul otseliiniga elektriühendused nii Helme kui ka Linna tööstusaladeni. Need võimaldavad varustada tööstusettevõtteid ja teisi suurtarbijaid elektrienergiaga soodsatel tingimustel ning ilma võrgutasudeta. Sel viisil on võimalik piirkonda meelitada uusi ettevõtteid ja riiklikke investeeringutoetusi.  

Teiseks peavad arendajad läbirääkimisi vallaga, et oluliselt suurendada piirkonna elanikele makstavat iga-aastast tuulikutasu - koos valla eelarvesse makstava tasuga kuni 2%-ni tuuleparkide müügitulust (seaduse järgne kohustus 0,7-1%). Tasu maksmine on plaanis ka suuremas 3 km raadiuses sõltumata tuulikute kõrgusest, kus elab oluliselt rohkem inimesi ning kuhu jäävad ka kortermajad. Selliselt kvalifitseeruks tuulikutasule üle  700 eluruumi, eeldusel et omanikud omavad vallas ka sissekirjutust. Valdav enamik neist ei näeks seejuures tuulikuid oma õuelt ega aknast.  

Pikemalt lugeda Tõrva Teataja artiklist: https://kov.torva.ee/tuuleenergia-torva-vallas

Petitsioonis esitatud küsimused ja neile antud vastused 

1. Kuidas tohib planeerida tuuleparke ilma nii olulise infota, kui puuduvad isegi vajalikud mõõtevahendid ning akrediteering infraheli mõõtmiseks? Samuti ei ole EU roheenergia direktiiv täiemahuliselt ratifitseeritud Eesti Vabariigi seadusandluses!!!

Vastus: Tuuleparkide planeerimisel kasutatakse olemasolevat infot ja viiakse läbi kõik vajalikud uuringud, et hinnata keskkonnale avalduvad, sotsiaalmajanduslikud ja kultuurilised mõjud. Esimeseks eesmärgiks on negatiivseid mõjusid vältida ja kui see ei ole võimalik, siis pakutakse välja mõju leevendavad meetmed. Samuti on tuuleparkide puhul kohustuslik järelseire, et mõista nt, kas tuulepargi kavandamisel modelleeritud müra tase on tegelikkuses samal tasemel kui mudel prognoosis. Tuuleparkide planeerimine toimub vaatamata teatud puudustele mõõtevahendites ja akrediteeringutes siiski põhjendatult. Terviseametil on infraheli mõõtmise võimekus olemas (0,8-20Hz), kuigi puudub akrediteering alla 10Hz sagedusvahemiku mõõtmiseks. Seda ei ole peetud probleemiks, kuna teadusuuringud näitavad, et tuulikute tekitatud infraheli jääb oluliselt alla inimese tajuläve ja tervisele ohtliku taseme. Mitmed rahvusvahelised uuringud (Hollandi, Soome, jt) kinnitavad, et tuulikute müral pole tõestatud tervisemõjusid. Eestis on kehtestatud normid madalsageduslikule mürale ja infrahelile siseruumides, väliskeskkonna jaoks normid puuduvad. Tõrva vallas tuuleparke planeerides rakendatakse ettevaatusprintsiipi, hoides tuulepargid inimasustusest vähemalt 1 km kaugusel. On ka teada, et Sotsiaalministeerium ja Terviseamet teevad koostööd täiendavate uuringute läbiviimiseks. Kuigi EL roheenergia direktiivi täielik ülevõtmine võib olla pooleli, toimub planeerimine siiski kehtivate seaduste ja teaduslike arusaamade raames, arvestades kohalike kogukondade huvidega ning püüdes leida tasakaalu erinevate huvide vahel.  

2. Tuulikuparkide ehitus toimub EU toetuste kaudu, mille lõpuks maksab kinni Eesti maksumaksja. Lisaks energia hinnale maksab tarbija igakuiselt taastuvenergia tasu, millest doteeritakse tuuleparke! Kas see tähendab seda, et ilma doteerimata on tuuleparkide rajamine majanduslikult ebatulus ja neist saadav kogu elektri hulk aasta lõikes on ebapiisav ja hinnalt kallis?

Vastus:  Tuuleparkide rajamine ja nende majanduslik tasuvus on mitmekülgne teema. Tõsi, tuuleparkide rajamist on seni toetatud taastuvenergia tasudest, mida maksavad tarbijad. Need toetused on mõeldud taastuvenergia arendamise soodustamiseks ja kasvuhoonegaaside vähendamiseks, arvestades asjaolu, et ka fossiilsetel kütustel põhinevat energeetikat on aegade jooksul pidevalt subsideeritud. Samas ei tähenda toetuste olemasolu, et tuulepargid oleksid majanduslikult ebatulusad. Maismaale rajatavad tuulikud ei vaja otseselt toetust, vaid pigem garantiid, mis aitab toime tulla elektrihindade volatiilsusega, mida mõjutavad muu hulgas poliitilised otsused seoses fossiilenergeetika toetamisega, riikidevaheliste ühenduste loomisega jm. Riik on sellele mõeldes välja töötanud tuuleenergia vähempakkumiste meetme, mille põhjal makstakse tuuleparkidele elektri tootmise eest toetust ainult aegadel, kui elektri hind on väga madal, ning uute vähempakkumiste puhul kavandatakse, et kui hind on kõrge, teenib tuulepargi pealt omakorda riik. Viimasel 2023. aasta vähempakkumisel (link, Kliimaministeerium) võitjaks tulnud tuuleparkide projektidele maksab riik toetust maksimaalselt 2 senti/kWh ning üksnes juhul, kui elektri hind börsil langeb alla 2,2-4,3 sendi/kWh. 

Tuuleenergia tootmiskulud on viimastel aastatel märkimisväärselt langenud tehnoloogia arengu tõttu. Mõlemad hiljuti rajatud Eesti kõige kaasaegsemad tuulepargid ei ole toetust üldse saanud (Saarde tuulepark, Sopi-Tootsi tuulepark). Alginvesteeringud on küll suured, kuid pikaajaline kasu seisneb väga madalates tegevuskuludes ja väheses keskkonnamõjus. Tuuleenergia tootmine on aasta ja ööpäeva lõikes tõepoolest varieeruv, kuid aasta keskmine kasutegur jääb siiski kõrgeks (35-40%). Tuule- ja päikeseenergia täiendavad teineteist väga hästi aastaaegade lõikes - tuulikud toodavad rohkem sügis-talvel, päikesepaneelid kevad-suvel.

Taastuvenergia toetused on üleminekumeede, mis aitab kiirendada puhtamate energiaallikate kasutuselevõttu. Pikemas perspektiivis aitab taastuvenergia suurem osakaal vähendada sõltuvust fossiilkütuste hinnavolatiilsusest ja suurendada energiajulgeolekut. Kokkuvõttes, kuigi tuulepargid vajavad praegu mõningast toetamist, on need investeeringud tulevikku suunatud ja aitavad tagada Eesti energiajulgeolekut ning keskkonnaeesmärkide täitmist.

3. Kui see on maksumaksja kaasabil rahastatav projekt, siis kellele hakkavad tuulepargid kuuluma, peale valmimist? Strateegiline ja turvaline riigi energiataristu peab kuuluma Eesti Vabariigi omandisse!

Vastus: Tõrva valla tuuleparkide puhul, mida arendavad kolm eraettevõtet, jääb omand tõenäoliselt nendele eraettevõtetele ka pärast tuuleparkide valmimist. Mõningane toetus läbi eelpool kirjeldatud hinnagarantiide on mõeldud projekti teostatavuse soodustamiseks, mitte riikliku omandi loomiseks. Teie seisukoht, et strateegiline ja turvaline riigi energiataristu peaks kuuluma Eesti Vabariigi omandisse, on põhimõtteline küsimus, mis vajab laiemat energiapoliitika arutelu. Praegune praktika Eestis ja Euroopas lubab eraettevõtetel omada ja hallata taastuvenergia tootmisüksusi, sealhulgas tuuleparke, kuigi riik reguleerib nende tegevust ja võib omada osalust strateegilistes energiataristutes.  

4. Taluvustasu ei saa nimetada kohalikuks kasuks, sest see ei kompenseeri tervisekahjustusi ja looduse hävimist. Milline on projektist tulenev kasu kohalikele inimestele?

Vastus: Tuulepargid planeeritakse selliselt, et tervisekahjustusi ega ka olulisel määral loodusliku keskkonna hävimistei kaasne. Seega saab nii seaduse järgset tasu kui arendajate poolt juurde makstavat tasu käsitleda nimelt kohaliku kasuna.  

Tuuleparkide rajamisega kaasnevat kohalikku kasu on käsitletud eelpool ning pikemalt Tõrva Teataja artiklis (link)  ning on kokkuvõtvalt järgnev: 

• Tuuleenergiast elektrienergia tootmise tasuga - makstakse vastavalt Keskkonnatasude seaduse peatükk 31 alusel. Maismaa tuuleparkidelt kogutud tasud jaotatakse hüvitisteks kohalikele omavalitsustele ning tuulikute lähistel asuvatele majapidamistele. Hüvitist saavad kuni 250 meetristest tuulikutest kuni kahe kilomeetri kaugusel asuvad majapidamised ning üle 250 meetri kõrguste tuulikute puhul kuni kolme kilomeetri kaugusel asuvad majapidamised.
• Täiendav vabatahtlik tuulikutasu, mida käsitleb Tõrva Teataja artikkel (link) ning mille osas arendajad valla esindajatega läbi räägivad. 
• Renditulu maaomanikele – arendajad maksvad tuulikualuste maade eest renditasu maaomanikele ja mille maksutulu laekub kohalikule omavalitsusele.  
• Kohaliku elu edendamine - omavalitsused investeerivad saadud taluvustasu kohaliku elu edendamisse. Seega on võimalik nii otsene kui ka kaudne kasu kohalikele elanikele.
• Kohaliku taristu parandamine - tuuleparkide rajamisega kaasneb teede ja muu taristu uuendamine. 
• Töökohtade loomine - tuuleparkide rajamine ja hilisem hooldus võib luua teatud määral töökohti.  
• Soodne elekter - tuuleparkide infrastruktuur, nagu otseliinid võivad pakkuda kohalikele ettevõtetele odavamat elektrit ilma võrgutasuta, mis omakorda võib soodustada kohaliku ettevõtluse kasvu ja konkurentsivõimet.  

5. Millisesse punkti EU maakaardil , jõuab Eesti tuuleparkides toodetud elektrienergia, enne kui sellest saab toode?

Vastus: Eesti tuuleparkides toodetud elektrienergia siseneb esmalt Eesti elektrivõrku ja aegadel, kui Eestis toodetakse rohkem kui tarbitakse, liigub see ka Balti riikide ühisesse elektrisüsteemi. Elektrienergia kui toode tekib juba elektrivõrku sisenemisel, kuid selle füüsiline liikumine ja kaubanduslik teekond on erinevad. Elektrienergia füüsiliselt ei "jõua" konkreetsesse punkti EL-i kaardil enne tooteks saamist, vaid see siseneb kohe elektrivõrku ja seguneb seal oleva elektrienergiaga. Elekter liigub füüsikaseaduste järgi mööda vähima takistuse teed ja tarbijad kasutavad füüsiliselt lähimat toodetud elektrit. Kaubanduslikult müüakse elektrit elektribörsil (Nord Pool), kus see muutub kaubeldavaks tooteks. Eesti on ühendatud Läti, Leedu, Soome ja alates 2025. aastast ka Poolaga läbi Harmony Link ühenduse. Seega võib Eestis toodetud elektrienergia kaubanduslikult liikuda kõigisse nendesse riikidesse, sõltuvalt turutingimustest ja nõudlusest. Elektrienergia tootmise ja tarbimise vahel ei ole üks-ühele seost - elektrivõrk toimib ühtse süsteemina, kus toodetud elekter seguneb ja jaotub vastavalt füüsikaseadustele.  

6. Kuidas on lahendatud ja utiliseeritud tuulikute labade ladustamine e. „surnuaed"?

Vastus: Tuulikute labade ladustamine ja utiliseerimine on seni olnud veel keeruline ülesanne, kuna labades kasutatakse komposiitmaterjale, mida on raske üksteisest eraldada. Siiski tehnoloogia areneb ning suurem osa tuulikutest on täna taaskasutatavad. Umbes 85–90% demonteeritud tuulikust läheb taaskasutusse. Keskkonnaagentuur on teinud ülevaate teaduskirjanduse baasilt, millised võimalused on elektrituulikute eluea ammendumisel jäätmetega teha (Siin on viide:  Mis saab päikesepaneelidest ja tuulikutest tulevikus, kui need on jäätmeteks muutunud? | Keskkonnaagentuur). Seal on labade taaskasutamiseks mitmeid võimalusi, näiteks labade tükeldamine, kuumuse abil, kemikaalide, soojuse ja rõhu kasutamine ning mehaaniline ümbertöötlemine. Lisaks on ilmunud Postimehes artikkel (link), mis annab ülevaate, kuidas tuulikute töö lõppemisel jäätmeid on võimalik taaskasutada. Võimaluste hulk aja jooksul suureneb. 

Seega, kuigi tuulikute labade utiliseerimine on keeruline, on olemas mitmeid meetodeid nende taaskasutamiseks ja ladustamise vähendamiseks.  Tuleb veel rõhutada, et 30 aastat kestma projekteeritud tuuleparkidega seotud jäätmete hulk (ühe tuuliku labade kaal u. 50 tonni) on vaid murdosa võrreldes Eestis iga-aastaselt ladustatavate jäätmetega (2023. aastal u. 6 miljonit tonni), vt. Keskkonnaportaali statistikat siit.

Tuuleenergia Tõrva vallas (artikkel Tõrva Teatajas mai 2025)

Tuuleenergia arendamine Tõrva vallas on teema, mis on esile kutsunud arutelu ja mitmeid küsimusi kohalike elanike seas. Selleks, et pakkuda laiemat pilti ja aidata mõista tuuleparkide kavandamisega seotud erinevaid tahke, oleme koondanud teabe, mis tugineb parimatele teadmistele ning üldtunnustatud teaduslikele meetoditele. Keskendume küsimustele ja teemadele, mida Tõrva valla elanikud on oma tagasisides sagedamini esile tõstnud. 

Kuidas ja kuhu tuuleparke Tõrva vallas kavandatakse?

Tuuleparkide planeerimisel on esmatähtis tagada inimeste heaolu ja ohutus. Seetõttu kehtivad planeerimisel järgmised reeglid: 

• Kaugus elamutest: ühtegi tuulikut ei tohi rajada elamutele lähemale, kui seda lubavad müra osas kehtestatud tervisekaitsenõuded. Tuulikuid paigutades arvestatakse üldreeglina, et need jääks elamutest vähemalt ühe kilomeetri kaugusele, mis tagab, et müra normi (öine norm 40 dB) kindlasti ei ületata. Erandid tuulikute lähemale kavandamiseks on võimalikud vaid elaniku enda nõusolekul ja ka siis peavad müranormid modelleerimise tulemusel ning ka tuulepargi töötamisel kindlasti täidetud olema. 
• Miks just Tõrva vald? Tõrva vald sobib tuuleenergia arendamiseks mitmel põhjusel: siin on soodsad tuuleolud tuulikute masti kõrgusel (160–190 meetrit), samuti on olemas liitumisvõimalused Eleringi kõrgepingevõrguga. Lisaks näitavad esialgsed analüüsid, et kavandatavates piirkondades on vähem looduskaitselisi piiranguid.
• Planeeritav ala: 2024. aasta sügisel algatatud II eriplaneeringu alusel katavad huvialad umbes 2,9% valla territooriumist, kuhu on täna teadaolevate piirangute järgselt võimalik rajada umbes 20 tuulikut. Käimasolevate looduskaitseliste jm. uuringute käigus võib ala veelgi väheneda. Lisaks hõlmab planeeringuala osaliselt ka alasid, kuhu planeeritakse elektriühendus tuulikute ühendamiseks elektrivõrku. Eelneva tõttu on eriplaneeringu ala suurem kui piirkond, kuhu tuulikute rajamist kavandatakse.  
• Energiajulgeolek ja taristu: tuuleparkide rajamine on oluline samm Eesti energiajulgeoleku tugevdamisel ja riiklike taastuvenergia eesmärkide saavutamisel. Kavandatavate tuuleparkide liitumispunktide juurde rajatakse tõenäoliselt energiasalvestusseadmed, mis suurendab piirkondlikku varustuskindlust ja tagab kindla ning soodsa elektrivarustuse ka vallas kavandatavatele tööstusparkidele 

Millised on peamised mõjud inimestele ja elukeskkonnale?

Kindlasti on üks peamisi mõjusid visuaalne mõju ning ruumiline mõju maastikus, mis arvestades Tõrvat kui ka turismi sihtkohta, on väga kaalukas tegur. 

• Visuaalne mõju: tuulikud on suured rajatised ja nende ilmumine maastikku võib muuta harjumuspärast vaatepilti. Planeeritavate tuulikute masti kõrgus on eeldatavalt 160-190 meetrit ning kõrgus koos labadega võib ulatuda kõige rohkem 285 meetrini. Planeerimisprotsessi käigus on kavas luua fotomontaaže vaadetega olulisematest avalikest kohtadest (nt keskväljak, Helme lossivaremed ja külakeskused), aga ka kohalike turismiettevõtete juurest (nt kodumajutuse pakkujad), et anda parem ettekujutus sellest, kuidas tuulikud maastikul paistma hakkaksid. Kõige lähemal tuulepargile, kus see on asjakohane ja mõju päriselt avaldub, saab kaaluda ka haljastuse rajamist vaadeldavuse vähendamiseks.  
• Varjutus: tuulikulabade pöörlemine võib päikesepaistelise ja selge ilmaga tekitada lühikesel perioodil liikuvat varju. Tuulepargi asendiskeem koostatakse selliselt, et varjutuse mõju oleks võimalikult väike.  
• Mõju kinnisvara hindadele: üks sagedane küsimus puudutab tuuleparkide mõju lähedalasuvate kodude väärtusele. Kuigi Eestis ei ole sel teemal veel laiaulatuslikke teaduslikke uuringuid tehtud, on Eesti kinnisvara hindajad teemat analüüsinud ja üldiselt leidnud, et tuulepargid kodude turuväärtust negatiivselt ei mõjuta. Keskkonnaportaalis avaldatud artikkel annab hea ülevaate hiljutistest uuringutest (Koduomanikud ei pea tuuleparkide läheduses eluaseme väärtuse pärast muretsema | Keskkonnaportaal). Paldiski näitel on kinnisvara väärtus isegi tõusnud, sest tuulepargi rajamine tõi kaasa majanduse elavnemise ja uute töökohtade tekke. Positiivseks teguriks on ka tuulikutasu, mida makstakse eluruumi omanikule kogu tuulepargi tööea jooksul, mida on umbes 30 aastat.

Üks enim küsimusi ja arutelu tekitav teema on tuulikutega kaasnev heli, mis jaguneb peamiselt kuuldavaks heliks ja infraheliks. Mõlemale kehtivad kindlad normid ja nende mõju on põhjalikult hinnatud. 

• Kuuldav heli: tuulikute tekitatav heli peab vastama rangetele riiklikele normidele, mis on kehtestatud inimeste tervise kaitseks. Müra modelleerimisel arvestatakse kõiki olulisi müraallikaid: nii aerodünaamilist müra, mis tekib tuuliku labade liikumisel läbi õhu, kui ka mehaanilist müra, mis pärineb tuuliku sisemistest komponentidest, näiteks generaatorist.
• Infraheli: See on väga madala sagedusega heli, mida inimkõrv  ei kuule (lisalugemist). Tuulikute vahetus läheduses on infraheli tase vahemikus 60-70 detsibelli (dB), mis on madalam kui paljud igapäevased allikad – näiteks merelained rannas tekitavad umbes 75 dB ja 100 km/h sõitev auto umbes 100 dB infraheli. Eluruumides on lubatud infraheli normtase 85 dB. Uuemad ja modernsemad tuulikud on veelgi vaiksemad, nende infraheli tase võib jääda alla 50 dB. Näiteks Saarde tuulepargi juures tehtud mõõtmised näitasid, et lähedalasuvate elamute siseruumides jäi infraheli tase oluliselt alla lubatud normi (Saarde tuulepark). Kindlasti vähem kui kilomeetri kaugusel sulandub tuulikute tekitatud nii kuuldav kui infraheli ümbritseva keskkonna tavapärase taustamüraga. Sotsiaalministeeriumi seisukoht on, et praeguste teaduslike teadmiste juures ei ole tõendatud, et tuulikute tekitatud heli normidele vastavatel tasemetel võiks tervisele kahjulik olla. 

Looduskeskkond – kuidas seda kaitstakse?

• Mets ja teedevõrk: kasvav mets ei sega tuulikute efektiivset töötamist. Metsa raadamine on vajalik üksnes tuuliku mastide vahetus läheduses tõsteplatside rajamiseks (1-2 ha/tuulik). Tuuleparkide rajamisel kasutatakse maksimaalselt ära juba olemasolevat teedevõrku, mis samuti hoiab metsaraie minimaalsena. Tuulepargi arendamiseks vajalike teede tugevdamine ja korrastamine toob kasu kohalikule kogukonnale. Kuna Tõrvas ei plaanita tuulikuid rajada soisele pinnasele, on ka ehitusmaterjali vajadus väiksem. Seega ei kulu tuulepargi rajamisel ülearu palju kruusa ja killustikku, mille varud piirkonnas on piiratud. Tuuleparkide rajamine Eestis mitmekesistab kinnistute omanike tulubaasi, mis võimaldab metsi tuulepargi alal edaspidi majandada püsimetsadena. 
• Linnud ja loomad: elustiku kaitseks viiakse läbi põhjalikud keskkonnauuringud. Ornitoloogid jälgivad lindude, sealhulgas näiteks I kategooria kaitsealuste väike-konnakotkaste tegevust pesitsusajal, aga ka erinevatel aegadel kevadest sügiseni, mil linnud taas rändele asuvad. Samuti kaardistatakse nahkhiirte liigiline koosseis, arvukus ja neile olulised elupaigad. Kui uuringud näitavad ohtu kaitsealustele liikidele, rakendatakse sõltuvalt liigist kas muudatusi tuulikute paigutuses või muid leevendusmeetmeid. Üks uuenduslik lahendus on tehisintellektil põhinevad kaamerasüsteemid, mis suudavad tuvastada linnu lähenemise ja vajadusel tuuliku või isegi terve pargi töö automaatselt peatada. Näiteks Leedus on sellised süsteemid juba töös ja on ennast  lindude kaitsel hästi õigustanud. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et tuulepargid töötavad enim just sügisest kevadeni, mil paljud linnuliigid ja nahkhiired on vähem aktiivsed või talvituvad hoopis mujal. 
• Ulukid ja jahiturism: Tõrva valla jaoks on oluline majandusharu ka jahiturism, mis tugineb piirkonna rikkalikule ulukifaunale. Senised uuringud ja kogemused mujalt näitavad, et kuigi ulukid (näiteks põdrad, metssead, hundid, kitsed) võivad ehitusperioodil ja vahetult pärast seda uutest rajatistest eemale hoida, harjuvad nad enamasti muutunud keskkonnaga ning naasevad aja jooksul tuuleparkide lähedusse. Planeeringu mõjude hindamisel käsitletakse olulise teemana ka rohevõrgustiku toimimist, mis just ulukite rändekoridoride eesmärgil on olulise tähtsusega ja seeläbi saab hinnangu ka võimalikust mõjust jahindusele.   

Kohaliku kasu suurendamine

Arendajad on teinud II eriplaneeringul (Helme ja Voorbahi piirkond) koostööd Tõrva vallaga, et töötada välja lahendused, mis tooksid maksimaalset kasu kohalikele elanikele. Tänaseks on juba sõlmitud leping, mille kohaselt rajatakse arendajate kulul otseliiniga elektriühendused nii Helme kui ka Linna tööstusaladeni. See võimaldab varustada tööstusettevõtteid ja teisi suuremaid tarbijaid elektrienergiaga soodsatel tingimustel ilma võrgutasudeta, mis omakorda loob eeldused uute ettevõtete ja riiklike investeeringutoetuste meelitamiseks piirkonda.

Lisaks on arendajad valmis oluliselt suurendama elanikele makstavat iga-aastast tuulikutasu. Koos vallaeelarvesse makstava panusega ulatuks kogusumma kuni 2%-ni tuuleparkide aastasest müügitulust (võrreldes seadusega ettenähtud 0,7–1%-ga). Erinevalt seaduses sätestatust on plaanis maksta tuulikutasu ka 3 kilomeetri raadiuses ja seda sõltumata tuulikute kõrgusest. Sellesse tsooni jääb hinnanguliselt üle 700 eluruumi, eeldusel et omanikud on eluruumidesse sisse kirjutatud. Enamik neist elanikest ei näe tuulikuid oma koduaknast ega õuelt. Võrdluseks: seaduse järgi oleks toetuse saajaid vaid kuni 150,kui arvestada 250-meetrise tipukõrgusega tuulikuid ja 2 kilomeetri raadiust. 

Arendajad on pakkunud välja ka lahenduse, kus tuulikutasu suurus sõltub eluruumi kaugusest lähimast tuulikust. Näiteks Linna küla elanikud, kelle kodud jäävad mõlema planeeritava tuulepargi mõjupiirkonda, saaksid tasu mõlemast pargist.

Kui Helme ja Voorbahi tuulepargid (kokku 19 tuulikut) rajatakse, ulatuks elanikele makstav kogutasu ligikaudu 260 000 euroni aastas (arvestusega 70 €/MWh elektrihind). Lisaks maksaksid arendajad vallale umbes 150 000 eurot aastas, mis moodustaks ligikaudu 3,5% Tõrva valla aastasest eelarvest.

Kolmanda, Reti planeeringuala raames kavandatakse veel paari tuuliku rajamist Viljandi valla piirile. Nende realiseerimine sõltub sellest, kas ka Viljandi poolele tuulepark tuleb.

Vallaeelarvesse laekuvat tasu plaanitakse suunata eelkõige tuuleparkide piirkondade elanike heaoluks ja ettevõtluse edendamiseks.

Järgnev graafik näitab, kui palju eramuid ja kortereid jääks erinevate tuulikutasude piirkondadesse. Kui tuulikutasu taotlevad pooled eluruumide omanikest (umbes 350 inimest), kujuneks seadusejärgseks aastaseks toetuseks umbes 400 eurot majapidamise kohta kohta. Arendajate ja valla koostöös aga tõuseks see summa kavandatud skeemide järgi vahemikku 700–1100 eurot aastas, sõltuvalt sellest, kui kaugele jääb kodu lähimast tuulikust. Selline tasu kataks enamasti korterite ja eramute aastase elektrikulu.

Järgnevatel kaartidel on välja toodud Helme, Voorbahi ja Reti tuuleparkide näitlikud asendiskeemid koos tuulikutasu piirkondadega. Punktiiriga on toodud tuulikute kaugusjooned eramutest ja kortermajadest: kollane 3 km, oranž 2 km, punane 1,5 km ja lilla 1 km. Tegemist on esialgse ja näitliku maksimaalse tuulikute arvu ning paigutusega. Tuulikute täpne arv ning paigutus selgub pärast erinevate uuringute läbiviimist.

Kontaktid

• Teele Nigola, Kobras OÜ, maastikuarhitekt-planeerija, tel 518 7602, e-post [email protected]
• Hannu Lamp, Vestman Solar OÜ (Helme piirkond), tel 514 1800, e-post [email protected]
• Indrek Aps, TMV Green OÜ (Helme piirkond), tel 512 6226, e-post [email protected]
• Mait Õunpuu, Tõrva 1 Energiapark OÜ (Voorbahi ja Reti piirkond), tel 5398 8252, e-post [email protected]

Lisainfo

• Tervisameti viited erinevatele uuringutele
• Keskkonnaportaal
• Riigiinfo telefon 1247 vastab ööpäevaringselt eesti, vene ja inglise keeles